Select Page

Riigikogulane Lauri Läänemets tembeldas Eesti regionaalpoliitika läbikukkunuks. Tuleb tõdeda, et pärast reformierakonna juhitud valitsusi – mitmed neist sotside osalusel – oli seis tõesti nutune. Viimastel aastatel on Keskerakonna eestvedamisel tõstetud piirkondade probleemid tähelepanu orbiiti ja  loodud eeldused nende lahendamiseks,  kirjutab riigihalduse minister Jaak Aab. 

Alates 2016. aasta lõpust, mil võttis valitsusvastutuse Jüri Ratase esimene valitsus, on regionaalpoliitikale pööratud palju rõhku. Üsna kähku sai paika pandud, et fookusesse tuleb võtta maapiirkondade areng ja seal elavad inimesed. Eelnevad valitsused ei pidanud maapiirkonda oluliseks. Seetõttu olid inimesed ja omavalitsused oma muredega üksi. 

Siinkohal on paslik meenutada konkreetseid tegevusi, mida on viimaste aastate jooksul rakendatud.

Väljapoole suurlinna kolides on enamiku jaoks küsimuseks just töökoht, mis tooks leiva lauale ja kataks minimaalsed vajadused. Seetõttu on teinud valitsus kaks väga põhimõttelist otsust – soodustame kaugtööd, et võimaldada töötamist ka maakohtades, ning viime töökohad pealinnast välja. Mõlemaid tegevusi saadavad edulood, kuid numbriliselt rõhutaksin, et oleme Tallinnast välja viinud üle 1000 riigipalgalise töökoha. 

Eelmist valitsuskoalitsiooni moodustades lepiti kokku, et linnade ja valdade roll ning otsustusõigus kohaliku elu korraldamisel peavad tõusma. Seda just põhjusel, et kohalikud teavad oma piirkonna eripära kõige paremini. Seetõttu otsustati suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi 185 miljoni võrra. Sel aastal on omavalitsuste kogutulu 2,3 miljardit eurot ja viimase kolme aastaga tõusnud ligi kolmandiku. Vallad ja linnad investeerivad sel aastal üle 500 miljoni euro – see tähendab korralikke teid ja tänavaid, uusi koole, lasteaedu, hooldekodusid ja paremat elukeskkonda ka väljaspool Harjumaad ja Tartut. Majanduse elavdamiseks piirkondades  eraldasime omavalitustele sel aastal 130 miljonit eurot. Ja ei saa jätta märkimata, et eelmise kriisi ajal reformikad ja sotsid hoopis kärpisid omavalitsuste tulubaasi ja toetusi, mis haavas väga sügavalt just maapiirkondi.

Oleme 2017. aastast toetanud põllumehi riiklike otsetoetustega, mida varasemad valitsused ei teinud. Peaminister Jüri Ratas saavutas Euroopa Liidu õlemkogul ajaloolise läbimurde, kus EL-i otsetoetused Eesti põllumeestele tõusevad järsult järgmisel rahastusperioodil. 

Üsna teravalt oleme jälginud ka regionaaltoetusi ja nende jaotamist. Järk-järgult tõstsime regionaaltoetuste mahtu – näiteks suurenes 2019. aastal regionaalarengusse suunatud riigieelarveliste toetuste maht võrreldes 2018. aastaga 12 miljoni võrra, lisaks käivitasime Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti eriprogrammid. 

Läänemetsa väide, et suur osa toetusi läheb Tallinna, on jama jutt. Näitena saab tuua kasvõi viimased aastad, mil suur osa investeeringutoetusi on läinud Ida-Virumaale. Oluline on välja tuua, et on toetusi, mida saab rakendada ainult teatud piirkondades, näiteks Idu-Virumaal ja Kagu-Eestis. Või kui isegi saab kasutada, siis on näiteks Harjumaa taotleja omafinantseeringu nõue suurem.

Üha enam kaasame toetuste väljatöötamisse ka kohalikke kogukondi ning nende esindajaid. Heaks näiteks saab tuua õiglase ülemineku mehhanismi rakendusaluste loomise, mille tarbeks on toimunud ja lähiajal toimumas avalikud koosolekud.

Need on üksnes mõned näiteid, mis ilmestavad Eesti viimase aja regionaalpoliitika käekäiku. Oleme pööranud regionaalpoliitika õiges suunas, kuid endiselt on pikk tee minna. Mõistan, et opositsioonipoliitiku roll ongi valitsusele tuhka pähe raputada. Küll aga võiks uurida, mis selles valdkonnas teoksil ning vaadata vahel peeglisse ja meelde tuletada, kuidas sotsid piirkondade arengusse, tegelikult on õigem öelda taandarengusse, panustanud on.