Select Page

Olen seda meelt, et kohalike kogukondade arvamust ja seisukohti tuleb senisest rohkem arvesse võtta. Samuti leian, et põhiline otsustaja omavalitsuse piiride üle on volikogu.

Järgneva intervjuu andsin Lõuna-Eesti Postimehele, kus see ilmus 01.07.2019. Reporter Mati Määrits.

 

Kas uus valitsus võib anda lahenduse mõne teise omavalitsuse alla kippuvate külade küsimuses?

Meil on plaanis seda protsessi vähemalt kuigivõrd konkretiseerida, teha täpsemaks. Haldusreformi ajal oli valitsusel nii-öelda kuldse käe võimalus – võis piire panna, sundliita. Põhiseadust ning omavalitsuste autonoomiat jälgiv õiguskantsler on leidnud, et tol perioodil oli see õigustatud. Aga kui igal ajal hakatakse omavalitsuse ellu sekkuma, kui kellelegi antakse kõrgem volitus, siis mina arvan ka, et see ei ole õige.

Omavalitsuste autonoomia kohaselt on põhiline otsustaja piiride üle volikogu, välja arvatud haldusreformi sarnase erakorralise olukorra puhul. Küll on valitsuse tööplaani pandud punkt, saavutamaks, et küla arvamust paremini arvesse võetakse. Kui praegu on volikogu küsimust korra arutanud, võib ta järgmise taotluse üldse tagasi lükata.

Samas võib üks protsent küla elanikest algatada igasuguseid muudatusi. Tahame, et taolised algatused jõuaksid kindlasti mitme lugemiseni ning rahvaküsitluseni, mida praegu nõutud ei ole. Rahvaküsitluse tulemusi volikogule kohustuslikuks teha tõenäoliselt ei ole võimalik. Aga volikogu peab kõik need etapid läbi tegema, sealhulgas külarahvale seletama, mille pärast ei olda vastava taotlusega nõus.

Kas mõne küla lahkumine pole võimalik isegi siis, kui seada kõrge osalus- ja poolthäälte künnis?

Arvan, et isegi niisugusel juhul hakkaks õiguskantsler vastu. Meie koalitsioonil on püstitatud ka küsimus rahvaalgatusest, ja seda mitte ainult riigi tasandil. Jüri Raidla idee oligi, et see võiks olla rohkem kohaliku elu instrument. Seal on võimalik kehtestada mingid kindlad kvalifikatsiooninõuded, mis oleksid volikogule kohustuslikud. Aga see on praegu veel juristide vaidlus, kuhu mina hetkel ei sekku.

Samas võib üks protsent küla elanikest algatada igasuguseid muudatusi. Tahame, et taolised algatused jõuaksid kindlasti mitme lugemiseni ning rahvaküsitluseni, mida praegu nõutud ei ole.

Igal juhul käime selle küsimuse arutelu läbi ja üritame jõuda vähemalt nii kaugele, et küla või kogukonna õigus oleks suurem. Samuti peaksime leidma suurema jõu ja võimu külavanemale. Üritamegi nüüd selleks vastavad hoovad leida. Paremaks asi kindlasti läheb, aga kuhumaani, on raske öelda.

Mis saab Põlva riigimajast?

Kuna ministeeriumide asutused ei ole otsustanud, mis neist edasi saab, on otsustamine seni jäänud nende taha. Põhiliseks riigimajaks saabki tõenäoliselt endine maavalitsuse hoone, mille tahame korda teha. Teeme seal ka väikese renoveerimise: katus, soojustus ja muu.

Nüüd on küsimus selles, kes sinna tuleb. Mõned riigiasutused asuvad Põlvas Puuri teel (PRIA, keskkonnainspektsioon – M. M.), kus asuv hoone on suhteliselt kehvas seisus.

Esialgne plaan on tuua nad kõik riigimajja kokku. Samas vajavad ruume ka asutused, keda me Tallinnast välja hakkame viia. Üks võimalik asukoht on veel Räpinas, kus asuvas hoones (keskkonnamaja – M. M.) on vaid mõni töötaja sees.

Kui vahepeal räägiti, et endisse maavalitsuse hoonesse võiks kolida omavalitsus, siis olemasolev võim on meile mitu korda vastanud, et kõnealust hoonet ei ole neile vaja. Isegi kui vaidlused pole lõppenud, siis mina ei saa lõputult oodata.